Metallihundi rahapäevik

Kirjutan natuke endast ka. Nagu juba ütlesin, tavaline eesti mees ja pere, aga mõningate omapäradega. Panen siia kirja kohe päheturgatavad erinevused.

1. Mul pole juhilube ja meie peres pole autot. Pole kunagi olnudki ja arvatavasti ka ei tule. Mitte mingi põhimõtte pärast, elu on lihtsalt siiani nii läinud, et pole ka vajadust olnud. Kümme aastat töötasin Tartu kesklinnas, tööle oli jala minna umbes 15 minutit.Nüüd töötan linnast väljas, saan töökaaslastelt küüti.
2. Meie peres pole televiisorit. Kunagi oli. Oli ka mingisugune digipakett (internet, TV ja lauatelefon), kulude vähendamiseks vahetasime teenusepakkujat ja siis ütlesime tasuta pakutavast digiboksist ära. Põhilise tõuke andis see, et mul kippus telekale väga palju aega kuluma – tüüpiline õhtu oli , et tuled töölt koju, istud korraks diivanile, et Simpsonid ära vaadata, siis algas “Kaks poissi, tüdruk ja pizzabaar”, siis Fox crime pealt Dexter, siis kusagilt SG Tähevärav ja äkki avastad, et kell on pool kümme, naine on aastase lapsega terve õhtu üksi mässanud, tige ja väsinud, puud toomata jne. Ja loobusimegi. Või õigemini mina loobusin, naisel polnud nagunii aega vaadata.
3. Me ei kuluta kogu raha ära, vaid investeerime ka. Otseselt tegelen sellega mina, aga rahakott on ühine. Investeerin Balti (dividendi) aktsiatesse ja ühisrahastusse. Balti omadesse sellepärast, et nende hoidmine on LHV pangas tasuta. Ühisrahastusse algul investeerisin algul eraisikuna, nüüd läbi naise firma.
4. Meie perel on oma firma. Tegelikult küll ainult naisel, aga ikkagi. Firma sai tegelikult tehtud ainult selleks , et naisel oleks haigekassa kaart – ta on täiskasvanute keeleõpetaja, tihtipeale mitmes firmas väikese koormusega ja mitte tavalise töölepinguga, vaid selle võlaõigusliku lepingu alusel. Selle lepinguga saab haigekassa kaardi ainult siis, kui 3 kuud saad vähemalt miinimumpalka ühest firmast, kogusumma ei loe. Või midagi sellist. Kedagi ei huvitanud, et sotsmaksu maksad lõpuks tunduvalt rohkem. Igatahes lõpuks sai sellest närveerimisest isu täis ja tegime firma ära.
5. Me mõlemad üritame lisaks palgale teenida raha ka muul moel. Minu hobiks on vanametalli kogumine, sorteerimine ja puhastamine. Nimetan seda hobiks, sest see pakub mulle rõõmu ka. Ja naise hobiks on erinevate käsitöö toodete valmistamine, nagu näiteks ehted, aksessuaarid, kodukaunistused. Kahe peale toome aastas umbes ühe kuupalga ikka juurde.
6. Me võtsime majalaenu ainult kümneks aastaks. Algul oli ikka päris hull, laenu võtsime minu eelmise töökoha palga alusel, siis oli nii, et palk oli 12000 krooni ja laenumakse 11000. Nüüd on hulga kergem, laenumakse on ainult 500 eurot ja seega jääb peaaegu pool palka alles.